Mihkli lugu
Minu esimene mälestus elukutse valikust pärineb viienda klassi vene keele tunnist, kus pidime kõik ütlema vene keeles, kelleks soovime suureks saades hakata. Mäletan, et vastasin – soovin saada advokaadiks või ökonomistiks. Viimane oli mul ilmselt meelde jäänud Äripäevast, mida tol ajal aktiivselt lugesin. Sama vähe, nagu ma teadsin selle ameti sisust, teadsin ma ka advokaadi töö iseloomust, kuid film “Ürghirm” (Primal Fear, 1996) muutis advokaadi elukutse ihaldusväärseks. Mäletan selgelt, kui suure põnevusega jälgisin Richard Gere’i kehastatud advokaaditööd, kui ta võttis tasuta kaitsta peapiiskopi tapnud altaripoisi. Mind paelus kaitsja põnev, aga samal ajal ka väljakutseid pakkuv töö, sest ta sattus kaasuste käigus pidevalt erinevate keeruliste intriigide keskele, aga pidi samal ajal suutma hoiduda temale seatud lõksudest. Advokaadi ametikoht tundus vaheldusrikas, täpsust nõudev ja mõnusalt mugavustsoonist väljatoov.
Gümnaasiumi lõpetamise ajaks ei olnud ma näinud ühtegi ökonomistist tehtud filmi, advokaatidest tehtud filme olin näinud kümneid. Seega polnud mul enam kahtlustki, kelleks ma õppida soovin, elukutsevalik oli selge ja asusin Tartu Ülikoolis õigusteadust õppima. Elul on kombeks aga üllatada ja nii otsustasin ka mina, et aitab õppimisest, soovin hoopis maailmapilti avardada ja näha elu teiselpool maakera. Ehk teisisõnu pakkisin seljakoti ja läksin Austraaliasse elu avastama. Mida rohkem ma seal farmitöid tegin, seda enam süvenes minusse tunne, et tahaksin teha midagi oma kätega. Olin sellest mõttest nii lummatud, et kodumaale naastes astusin sisse ka teise ülikooli ja paralleelselt juuraga läksin studeerima Maaülikooli loomakasvatuse erialale. Süda aga ei valeta ja pärast aasta aega kahel erialal õppimist sain enda jaoks kinnituse, et lambakasvatuse asemel pakub ikkagi juura kõike seda, mida ma elukutselt soovin – pidevat aktsepteeritud vaidlemist, järjekindlat õppimist ja läbi kogemuse kasvamist
Magistrikraadi omandamise ajal oli minu jaoks oluline panna õpitu kohe ka praktikasse ja nii suundusin tööle Keskkriminaalpolitsei Korruptsioonikuritegude büroosse. Töö oli väga põnev, sest personali vähesuse tõttu sain teha kõiki kriminaalasjadega tegeleva politseiniku töid, alates majanduslike huvide deklaratsioonide kontrollimisest kuni kriminaalmenetlustes jälitustoimingute läbiviimiseni. Uurida sai nii sõidupäeviku võltsimist kui poolesaja episoodilist altkäemaksu võtmist.
Pärast kolme aastat hakkas töö muutuma rutiinseks ja minus tekkis soov muutuda iseseisvamaks. Soovisin, et mu töö oleks vaheldusrikas, kuid pakuks samas ka pidevat arengut. Vajadus muutuda koos olukorraga ja olla seetõttu pidevas muutumises annab mulle energiat ja motivatsiooni pingutada veel, et mitte jääda maha. Pikk, ühtlane ja rahulik seis tekitab minus igavusetunde ja ma tean, et muutun sellises olukorras kiretuks.
Unistasin endiselt advokaaditööst ja värske koolilõpetanuna asusin endale töökohta otsima. Kui sain jah-sõna Sirje Musta nimelisest advokaadibüroost, olin enda üle uhke ja õnnelik, aga see ei varjutanud esimeste töökorralduste kuulmisest tekkinud hirmu. Sain aru, et see pole enam kool, vaid päris elu ning tuleb hakata tegutsema, end tõestama ja koolis õpitut maksimaalselt rakendama. Nautisin iga päeva tohutult, sest tundsin, kuidas arenen. Riigi õigusabi osutamine õpetas mulle väga intensiivselt lisaks juriidilisele poolele juurde ka kannatlikkust ja inimestega suhtlemise oskust.
Tänaseks olen advokaadina töötanud neli aastat. Endiselt on alles kirg ja nauding igast oma tööpäevast. Kui alguses nägin vaeva endale klientide otsimisega, siis tänaseks on olukord märkamatult muutunud vastupidiseks – kliendid leiavad mind ise üles. Olen rahul.