Kaisa lugu
Ma ei arvanud kuni 2019. aastani,
et minust võiks advokaat saada. Kui käisin lasteaias, siis tahtsin saada
ajakirjanikuks, sest nägin seda sõna kuskil ja see tundus põnev. Kuigi ma ei
teadnud, mida ajakirjanik täpsemalt teeb või kuidas see aja kirjutamine välja
peaks nägema. Natuke vanemana tahtsin saada loomaarstiks, kes ravib
eksklusiivselt ainult pandakarusid. Hiljem sain teada, et on inimesi, kes
riietuvad pandakarudeks ja elavad nendega koos kaitsealadel, seega natuke aega
tahtsin hoopis samasuguseks inimeseks saada. Tähendab, siiamaani tahan, see
tundub kõige stressivabam ja mõnusam töö maailmas.
Kui gümnaasiumi lõpetama
hakkasin, siis ei teadnud ma järsku üldse, kelleks saada tahan. Ülikoolide
õppekavasid uurides tundus geenitehnoloogia päris huvitav, sest kuidagi lugesin
sealt välja, et põhimõtteliselt võiksin tulevikus sarjast C.S.I. tuntud tegelane
olla ja kuritegusid lahendada. Õppima minnes selgus minu suureks üllatuseks, et
tegelikult tähendab geenitehnoloogia hästi palju erinevaid keemiaga seotud
õppeaineid. Laboris käia oli tore küll ja lõpuks oskasin ma isegi joonise järgi
nimetada selliseid keemilisi ühendeid nagu näiteks 2-(2-but-2(E)-eenüül)tsükloheksüültsüklopentaankarbonitriil.
Üsna pea sai aga selgeks, et oma päevi ma valges laborikitlis veeta ei taha ja
katsete tegemine pole päris see, mis mul loomulikult välja tuleks.
Seega, pärast mõningast mõtlemist
otsustasin õigusteadust õppima minna. Täiesti ilma põhjuseta või
lapsepõlveunistuseta saada kohtunikuks või advokaadiks või notariks. Aga isegi
õppides suutsin ma vähemalt 5 korda oma karjäärivalikuid ümber mõelda. Näiteks
tahtsin saada politseiuurijaks, sest mul oli hästi kindel arusaam sellest tööst
eelkõige tänu erinevatele Briti krimisarjadele. Politsei- ja Piirivalveametis
praktikal käies muidugi selgus, et päris Poirot’d seal vaja pole, nii et pidin
oma unistuste tööd edasi otsima.
Advokaaditöö peale ma isegi ei
mõelnud, kuni sattusin ühte advokaadibüroosse praktikale ja olingi müüdud!
Selgus, et advokaadid peavad hästi palju kirjutama, ja kirjutamine mulle ju
ometigi on lapsest peale meeldinud. Lisaks, kliendi jaoks parimate lahenduste
väljamõtlemine vajab veidike ka justkui detektiivitööd ehk jälgede ajamist ja
tohutul hulgal ajurakugümnastikat. Ja lõpuks on meeletult hea meel, kui klient
saavutab soovitud tulemuse. Võib-olla sama hea, kui pandakarusid päästes.. Ainus
õpitud oskus, mida mul vaja ei ole läinud, on keemianomenklatuur, aga selle
kasutamise vajaduse tekkimine mind enam ei üllatakski – niivõrd erikülgne ja
alati vaheldusrikas on see va advokaaditöö!
Aga kes teab, võib-olla
vanaduspõlves lähen Hiinasse pandakarusid päästma ja oma hallide ajurakkude
abil sarimõrvareid püüdma..